1988

Rahvarinde Aruküla tugigrupp

Tiit Reederi ühiskondlik tegevus Laulva revolutsiooni ajal algas 1988 aprillis, kui televisioonis tehti ettepanek Rahvarinde moodustamiseks. “Vaatasin seda saadet ja ei saanud öösel magada, sest peas jooksid ainult need mõtted, mida olin kuulnud.”

Varsti tehti üleskutse luua kohalikke tugigruppe, kus oleks vähemalt 3 inimest. “Siis asutasin Rahvarinde Aruküla tugigrupi. Meid oli kokku ligi 20 inimest, kõik kohalikud aktiivsed inimesed.”

Tugigrupp hakkas esmalt tegelema kohaliku elu küsimsutega. “Näiteks seisime Pikavere kooli taastamise eest. Mõisahoone oli vaja saada autobaasi käest tagasi külanõukogule.
Siis tekkisid ka esimesed mõtted huvikooli Pääsulind loomiseks.” Huvikooli loojad Malle Jaako ja Maia-Reta Trampärk olid samuti Rahvaride tugigrupi liikmed.

“Mina tegelesin põhiliselt sellega, et tõin infot keskkontorist Arukülla. Kogusime ka annetusi Rahvarinde jaoks,” rääkis Tiit Reeder. Inimesed olid üldiselt toetavad ja ideedele vastuvõtlikud. “Kõigil oli siiber sellest nõukogude ajast.”

Esimene konkureeriv kandidaat

Mõne aja pärast pidi Aruküla kolhoos saatma Harju Rajooni rahvasaadikute nõukogusse asendusliikme. Rahvarindest soovitati, et Aruküla tugigrupp võiks pakkuda omalt poolt välja konkureeriva kandidaadi. “Aga sellist asja polnud ju kunagi tehtud,” meenutas Tiit Reeder. “Alati pakuti välja üks kandidaat kolhoosi poolt, mingit konkureerimise varianti ei olnud.”

“Seepärast ma alguses ei julgenud kandideerida. Aga üks Rahvaride tegelane Tallinnast käis mind julgustamas ja siis olin nõus proovima.”

Tiit Reeder esitaski oma avalduse, aga kolhoosi juhatuse poolt oli juba teine kandidaat välja valitud. “Seetõttu tekkis konflikt. Kohti, mida täita, oli ju ainult üks. Siis hakati mulle survet avaldama, et ma võtaks oma kandidatuuri tagasi. Ma ei teinud seda.”

Siis korraldati improviseeritud koosolek Aruküla kolhoosi kontori teisel korrusel väikeses saalis kolhoosipoolse kandidaadi valimiseks. “Mind sõimati seal läbi ja loeti ette kõik väljamõeldud süüdistused,” meenutas Tiit Reeder.

Aga plaanitavast koosolekust olid kuulnud ka teised Rahvarinde tugigrupi liikmed ja tegid selleks põhjalikke ettevalmistusi. “Lembit Laja tõusis püsti ja pidas minu toetuseks kõne, milles põrmustas kõik esitatud valesüüdistused. Koosoleku lõpus tegi ta ettepaneku hääletada, kumba kandidaati kohalviibijad eelistavad. Valdav enamus toetas minu kandidatuuri ja nii saingi kolhoosi ainsaks kandidaadiks.”

Tänu sellele sai Rahvarinne esimese esindaja Harju Rajooni rahvasaadikute nõukogusse.

Bussid Balti ketile

1989. aastal korraldas Rahvarinne Balti keti aktsiooni ja kohalikud tugigrupid aitasid organiseerimistöös kaasa. Aruküla kolhoosile määrati teelõik Rapla kanti. “Umbes nädal oli aega välja mõelda, kuidas rahvas sinna saada,” meenutas Tiit Reeder.

Sel ajal toimusid kolhoosis kartulivõtmised. Iga päev tõid 3 bussi Tallinnast turuvarblasi tööle. “Küsisin siis automajandi juhataja Jaak Laanisto käest et, kas saaks kasutada neid kolhoosi busse inimeste vedamiseks Balti ketile. Ta arvas, et siis peaks tööd ümber korraldama.”

Kolhoosi juhatus oli alguses kõhkleval seisukohal, aga siis otsustati siiski ära, et turuvarblasi sel päeval üldse ei tooda. “Bussid pandi puupüsti rahvast täis, igas bussis oli vähemalt kaks korda rohkem inimesi, kui istekohti. Ühtegi inimest rohkem ei mahtunud, pidin ka oma pere autoga viima.”